Ta arvas, et oskab juua nagu härrasmees

TA ARVAS, ET OSKAB JUUA NAGU HÄRRASMEES

Kuid ta avastas, et leidub härrasmehi, kes ei oska juua.

Sündisin 1889. aastal Ohio osariigis Clevelandis kaheksalapselise pere viimase lapsena. Minu vanemad olid töökad inimesed. isa töötas raudteel ning oli kodusõja veteran Lapsepõlvest mäletan, et isa ei tundnud end lastega tegeldes vabalt, kuna ta püüdis maksma panna sõjaväelist distsipliini, mis oli kolme ja poole aastase sõjaväeteenistuse jooksul temasse sügavalt juurdunud. Lahkarvamused isa ja õdede vahel, kes olid elukutselt kooliõpetajad, lõid suurepärase keskkonna minusuguse lapse jaoks - olin piisavalt riukalik ja kaval, et mistahes täiskasvanute riiust kasu lõigata. Teisisõnu olin ma isa distsipliininõuete eest alati kaitstud ja seetõttu tekkisid mul suuremana koolis tõsised raskused. Reeglid olid tehtud teiste, mitte minu jaoks. Mõistagi oli minu eesmärgiks alati oma tahtmist saada, ilma et ma seejuures vahele jääksin.

Mu ema oli surres kaheksakümmend üheksa aastat vana ja selleks ajaks oli minust saanud ehtne alkohoolik. Ema oli pühendanud end perekonnale ja oli oma abikaasale truu, kuid tülid ei lasknud tal elust rõõmu tunda Mul oli neli venda ja kolm õde Tagasi vaadates näen, et kõigil mu vendadel esines isiksuse häireid Paistab, et õed jäid sellest puutumata Mina näisin reageerivat sellega, et kujundasin endas kõikvõimalikul kujul avalduvat väiklust See pani mind tegema asju, mis tekitasid segadust ja kindlustasid mulle teiste tähelepanu Alkoholi mõju tunnetasin omal nahal juba väga varases eas. Kord juhtus isegi, et politsei korjas mu üles ja viis koju. Olin siis umbes kuueteistaastane. Keskkooli ma edasi ei läinud. Käisin ära vaid viis klassi, sest mind visati käitumise pärast välja, kuid hiljem lõpetasin siiski kaheksa klassi.

Olen alati olnud tehnikahuviline ning kui ma olin ära proovinud oma kakskümmend erinevat tööotsa, mis kestsid ühest päevast kahe nädalani, sain tööriistameistri õpipoisiks. Kuna ma olin sellest tööst väga sisse võetud, muutsin parasjagu ka oma käitumist, et oma ala meistriks saada. Mu õpipoisiaeg sai läbi ning mind viidi üle joonestusosakonda. See oli Clevelandis. Töötasin joonestajana, täites mitmete suurte kompaniide tellimusi, ja hankisin erinevaid kogemusi. Üsna mu kodu lähedale rajati uus tehnikakõrgkool ja ühel sealsel õppejõul õnnestus köita minu huvi mõttega, et kui ma tahan heaks tööriistameistriks saada, oleks mul tarvis pisut tehnilist joonestamist õppida. Asusingi joonestamist õppima ja tegin kiireid edusamme. Kool hankis mulle töökoha ühe firma joonestamisosakonnas. Kui ma olin umbes kaks aastat joonestaja ametit pidanud, otsustasin ma omandada tehnilise hariduse. Olin siis umbes kaheksateistkümne aastane. Keskharidust mul ei olnud ja selle saamiseks läksin ma õhtukooli, mille lõpetasin kahe aasta ja üheksa kuuga: Tohutu tahtmise tõttu edasi jõuda olin nähtavasti valmis ka oma isiksuse konarusi siluma. Mul oli oma eesmärk. Suutsin ennast ohjeldada, kuid sekka juhtus pidusid ja muid olenguid, kus ma end purju jõin. Ma ei olnud tollal alkoholi ori, ükskõik mis viisil seda tarvitati, ent kui ma jooma kukkusin, läks see üsnagi metsikuks.

Jätkasin õpinguid, ise samal ajal edasi töötades. Käisin nüüd insenerikolledžis. Peale kooli lõpetamist pakuti mulle üsna head töökohta, mille ma ka vastu võtsin. Samal sügisel olin segatud ühte leiutiste ja patentide omandiõiguse üle peetud kohtuprotsessi. Niisugune kogemus viis mu õigusteaduste kooli. Hakkasin käima õhtuses osakonnas ja lõpetasin vähem kui kolme aastaga, olles edukalt sooritanud kõrgemad riiklikud advokatuurieksamid. Mõte õigusteadust õppida ei olnud tekkinud huvist patendinduse vastu, mis on senimaani mu elukutseks: astusin õigusteaduste kooli peamiselt selleks, et tolles kohtuprotsessis osalemise kogemusest ajendatuna lepinguseadusi tundma õppida. Aasta hiljem, kui ma olin lepinguseaduste kursuse läbi teinud, tulin koolist tulema ja asusin insenerina tööle ühte patendifirmasse, et tegelda raskustesse sattunud klientidega, kes soovisid taolisi muresid oma inseneriosakondadest eemal hoida. See töö hõivas peaaegu kaks kolmandikku aastast ning sujus edukalt, nii et ma otsustasin patendindust edasi õppida. Läksin tagasi õigusteaduste kooli ja läbisin kursused topeltkiirusega, kuna olin juba kolmkümmend saamas ja tahtsin kooliga nii ruttu kui võimalik ühele poole jõuda. Õpingute ajal elatasin end tööriistameistri ja joonestaja tööga.

Abiellusin kahekümne kaheksa aastaselt ning asusin peale seda ise õigusteadust õpetama. Kui mind advokaadiseisusse vastu võeti, oli mul peres juba kaks last.

Olin tööga nii hõivatud, et ma kahekümne viie kuni kolmekümne aasta vanuselt eriti kuhugi jooma ei sattunud, välja arvatud peod koolis ja kolleegidega. Mul oli küllalt tegemist ja vormis püsimiseks ei paistnud mul erilisi stimulante vaja minevat. Selleks ajaks, kui ma õpingud lõpetasin, olin patendinduses juba mõnevõrra kogemusi saanud, nii et ma jäin edasi samasse firmasse, töötades ühtlasi ka Washingtonis, kus leiti, et ma olen võimekas seaduserikkumiste uurija. 1924. aastaks olin leidnud endale juba piisavalt kliente ning firma tegi minust noorema osaniku. Jooma hakkasin umbes neil aastat pärast seda, kui minust sai firma osanik, ning ajal, mil kehtis alkoholikeeluseadus, astusin teatud klubide ja seltside liikmeks. Olin siis kolmkümmend seitse või kolmkümmend. kaheksa.

Kuiva seaduse ajal oli igal alkohoolikul tunne, et just tema ajas parimat puskarit, ükskõik kui kehv see tegelikult ka oli. Minust sai asjatundja leedripuuõieveini valmistamises.
Tuli ette juhtumeid - näiteks üks autoavarii - kus politsei mu koju, mitte vanglasse saatis, mis tõi mulle kasu asemel kahju, sest nii ametialase kui materiaalse edu tõttu olin ma endast väga heal arvamusel. Esimesed märgid alkohoolikule iseloomulikust käitumisest hakkasid ilmnema siis, kui mul tekkis komme äriasjus New Yorki sõita, seal uttu tõmmata ning lõpuks paariks-kolmeks päevaks Philadelphiasse või Bostonisse põrutada. Seejärel pidin New Yorki naasma, et oma arved õiendada ja kotid võtta. Sellised puhud aina sagenesid ja ma otsustasin, et kui nelikümmend täis saan, mis üsna peagi ees seisis, siis jätan joomise maha. Neljakümnes sünnipäev tuli ja läks ja mu otsus nihkus edasi neljakümne ühe, neljakümne kahe peale ja nii ikka edasi. Mõistsin, et alkohol on muutunud mulle probleemiks, kuid mu äratundmine ei olnud kuigi põhjalik, sest isekus ei lubanud mul tunnistada oma isiksuse vigu. Ma ei suutnud mõista, miks ma ei või juua nagu härrasmees, mis oligi mu põhiline soov - kuni-ma maandusin A.A.-s. Selline käitumisviis järjest süvenes ja muutus aina hullemaks. Minust sai pidev alkoholipruukija, kes pidas meeleheitlikku võitlust igapäevase alkoholikoguse piiramiseks.

Mu karjäär oli jõudnud sellesse punkti, et ka suuremad prohmakad, mida rohkesti esines, ei suutnud mu mainet kõigutada. Niipea, kui tekkis olukord, millest ei andnud end libeda jutuga välja rääkida, tõmbusin ma lihtsalt tagasi. Teisisõnu, ma lasin kliendi lahti enne, kui tema jõudis mind lahti lasta. Mul oli palju soove ja ma olin täis tahtmist teha seda, mida ise tahan, ja saada asju, mida ma himustan.

Mis puutub usku, siis olin ma noorena saanud katoliikliku kasvatuse. Käisin nii katoliiklikes kui riiklikes koolides. Ma ei olnud tegelikult oma kogudusest välja astunud, kuid olin liikmena väga passiivne, ning pelgalt seepärast, et ma ei soovinud endale oma alkoholiprobleemi tunnistada, polnud mul pähegi tulnud, et võiksin usukogemuse najal sellele probleemile lahenduse leida. See, et ma olin kõigi teiste probleemidega elus edukalt toime tulnud, veenis mind, et ükskord oskan ma juua nagu härrasmees.

Neljakümne seitsmeselt, kui olin andnud vaba voli kõikvõimalikule enesepettusele, et oma joomist ohjeldada, saabus aeg, mil ma jõudsin äratundmisele, et ma pidin iga päev saama teatud koguse alkoholi ja et tõeline probleem seisnes selles, kuidas vältida selle koguse suurenemist. Pärast kaks või kolm aastat kestnud pingutusi hakkasin meeleheitlikult kartma, et ma ei suuda iial juua alkoholi ainult süütus koguses. Ja sealtpeale muutus mu mõtlemine arvestamiseks, kui palju mul on jäänud veel elada ja kui kauaks mu varast veel jätkub. Selleks ajaks oli mul üks poeg kolledžis, teine keskkooli viimases klassis ja tütar kaheteistaastane. Minu ametialase töö tõhusus kahanes veerandini sellest, mis see võinuks olla.

Mul oli kaks tööpartnerit. Nad kannatasid sõnagi lausumata minu käitumist, põhjuseks asjaolu, et ma olin ikka veel suutnud säilitada suure osa oma klientuurist. ilmselt arvasid nad, et see. on mõttetu, et küllap olen ma piisavalt arukas ja tean, mida ma teen. Nad eksisid. Nemad ei võtnud seda kordagi jutuks. Nüüd tagasi mõeldes olen ma sageli leidnud, et nad otsustasid mu need mõned aastad välja kannatada (kauem ma vaevalt elanuks), et siis pärida kõik see, mis firmast veel järel on. Taolises mõttekäigus pole midagi ebatavalist.

Mis kodusesse ellu puutub, siis ei mõistnud ma toona, ehkki nüüd muidugi mõistan, et see oli minu naise jaoks kõike muud kui õnnelik. Mu lapsed olid kaotanud austuse minu vastu ja alles pärast kolme või nelja kainuseaastat poetasid nad mõne sõna, mis andis mulle tunnistust, et olin nende silmis veidigi austust tagasi võitnud.

Olin nelikümmend üheksa ja pool aastat vana, kui Akroni rühm esmakordselt minuga kontakti võttis. Ma ei olnud neist kui omaette rühmast midagi kuulnud, kuid hiljem sain teada, et mu naine oli nende olemasolust juba üheksa kuud teadlik olnud ja pidevalt palvetanud, et ma mingil kombel Akronisse satuksin. Ta teadis siis, et igasugused temapoolsed vihjed minu joomisele, oleksid vaid vastu kivimüüri põrganud. Olen talle tema, osavõtliku tähelepanu pärast igavesti tänulik. Kui keegi oleks toona hakanud mulle seletama A.A. liikumise olemust ja tegelikke eesmärke, oleks see tõenäoliselt minu allakäiku mitme aasta võrra kiirendanud ja, ma kahtlen, kas ma üldse oleksin ellu jäänud.

Niisiis sai minu tutvus A.A.-ga alguse mu naise tegevusest. Tal oli juuksur, kes talle tihti jutustas oma õemehest, kes olevat olnud kõva napsivend, ning ühest Akroni arstist, kes õemehe viinavea välja oli ravinud. Naine ei rääkinud mulle sellest midagi, kuid ühel pühapäeva pärastlõunal, kui Mary püüdis mu meelt lahutada, tulid meile külla Clarence ja tema naiseõde, toosama juuksur. Meid tehti omavahel tuttavaks ja Clarence hakkas oma Kaheteistkümne Sammu jutuga pihta. Olin lausa rabatud sellest, kuidas üks inimene võis endast kõnelda nii nagu tema seda tegi, ja mul jäi mulje, et see mees on pisut napakas. Ometi ilmus Clarence hiljem mitmel korral samasse kõrtsi, kus ma teel koju iga päev viimase peatuse tegin. Mõistagi oli selline asi mulle vastumeelt ja ma pakkusin Clarence'ile tema teenete eest raha, ükskõik kui palju, et ta ainult mind rahule jätaks, sest mul oli tekkinud kindel veendumus, et ta töötab nõuandeadvokaadina mõnes alkoholismiraviga tegelevas asutuses. Kord läksin ma õhtul peale einet välja, et paar korralikku napsi teha ning jäin tavalisest pisut kauemaks, ja kui ma koju jõudsin, istus diivanil Clarence koos Bill W.-ga. Ma ei mäleta, millest me konkreetselt rääkisime, kuid mulle tundub, et ma õhutasin Billi mulle midagi A.A.-st jutustama ja mulle meenub, et ma tahtsin teada, mis asi see oli, mis nii suurt imet tegi. Kamina kohal rippus Ketsemaane pilt ning Bill osutas sellele ja ütles: "Seal see on," ja see jäi mulle üpris segaseks. Natuke oli juttu ka doktor Bobist ja ilmselt lubasin ma neile, et sõidan järgmisel hommikul koos Billiga Akronisse.

Hommikul tuli naine mu tuppa, äratas mu üles ja ütles: "All ootab see mees ja ütleb, et sa lubasid Akronisse sõita." Küsisin: "Kas ma tõesti lubasin midagi sellist?" Naine vastas: "Ega ta siis siin oleks, kui sa poleks lubanud." Ja et ma olin sõnapidaja mees, laususin ma: "Hüva, kui lubasin, siis lähen." Umbes sellises meeleolus sõitsingi ma Akronisse. Teel ostis Bill mulle paar napsi, meiega ühines Dorothy S ja me läksime kõik kolmekesi Linnahaiglasse. Sõitsime minu autoga ja ma parkisin selle haiglaesisele platsile. Bill lahkus minust lifti juures sõnadega: "Sinu palat on number see ja see," ning järgmised kuus kuud ma teda rohkem ei näinud. Minu juurde tuli üks intern, kes andis mulle klaasitäie mingit väga kanget kraami, mille mõjul ma magasin oma viisteist tundi. See juhtus 1939. aasta aprillis.

Pean oma haiglakogemust vapustavalt toredaks, sest dr. Bob teatas mulle kähku, et peale söögiisu taastamise oli siin meditsiiniga väga vähe pistmist. Kuni selle ajani polnud ma kordagi haiglas olnud, sest ma ei olnud tahtnud arsti kutsuda, kui olin tõsise pohmelusega pikali. Sellistel juhtudel kasutasin barbituraate. Õigupoolest olid mu kolm viimast joomaaastat üks igahommikune barbituraatide neelamine, et värin pisut järele annaks ja ma saaks habet ajada, ja seejärel kella poole viiest või viiest õhtupoolikul alkohol, millega kaasnes pidev heitlus, et mitte võtta ühtegi napsi keskpäeval või tööpäeva hommikul, sest ma olin kindel, et kui ma ühe napsi võtan, haisen pärast nii, nagu oleksin terve pindi ära joonud.

Dr. Bob ei selgitanud mulle kogu programmi. Olin väga imestunud, kui ta mulle teatas, et ta on alkohoolik ja et ta on leidnud mooduse, mis on tal siiamaani võimaldanud elada napsi võtmata ja et peamine ongi leida see viis, kuidas esimesest pitsist hoiduda. Ta ütles ka, et nii mõnigi teine on seda moodust edukalt kasutanud ja kui mul on soovi nendega kohtuda, siis saadab ta nad minu juurde. Usun, et vist terve Akroni rühm käis mind vaatamas, mis jättis mulle fantastilise mulje - mitte niivõrd lugude pärast, mis nad jutustasid, vaid just selletõttu, et nad leidsid tulemiseks aega ja rääkisid minuga, ilma et nad oleksid isegi teadnud, kes ma selline olen. Kuni haiglast lahkumiseni ei teadnud ma, et on olemas selline asi nagu rühmasisene tegevus. Sain haiglast välja ühel kolmapäeva pärastlõunal, sõin Akronis lõunat ning läksin siis majja, kus sattusin oma esimesele A.A. koosolekule. Olin käinud juba mitmel taolisel koosolekul, kui avastasin, et kõik inimesed seal olid alkohoolikud. Õieti koosnes see segaseltskond Oxfordi grupi liikmetest, kes tundsid huvi alkoholismiprobleemi ning tõeliste alkohoolikute vastu. Koosolekud avaldasid mulle soodsat mõju. Õigupoolest ei minetanud ma iial oma usku, sest haiglasoleku lõpupoole olin saanud vastava ettevalmistuse tänu vestlustele dr. Bobiga, mille käigus me üsna sageli puudutasime usuteemat. Tohtriga seoses oli ka üks lugu, mis mulle tohutult muljet avaldas. Tol pärastlõunal, mil ma pidin haiglast vilja saama, astus ta minu palatisse sisse ja küsis, kas ma olen valmis programmi järgima. Kinnitasin talle, et mul pole teistsuguseid kavatsusi. See oli mul juba kaheksas päev ilma piisagi alkoholita. Seepeale tõmbas tohter oma tooli lähemale, nii et tema põlv puudutas minu oma, ja küsis: "Kas tahad koos minuga sinu edu eest palvetada?" Ning ta luges kauni palve. Seda elamust pole ma iial unustanud ja töötades A.A. uustulnukatega olen mitmeid kordi tundnud isegi teatavat süüd, et ma ei ole nendega midagi taolist korranud.

Üheks sageli korduvaks momendiks neis lugudes, mida alkohoolikud mulle jutustasid, oli see, et pärast programmi lülitumist polnud nad kordagi tundnud himu napsi järele. Esialgu suhtusin ma sellesse skeptiliselt, ent kui juba oma kakskümmend kaheksa või kolmkümmend meest olid mind vaatamas käinud ja peaaegu kõik mulle sedasama kinnitanud, hakkasin neid uskuma. Oma kogemustest tean, et ma olin nii rõõmus oma kainuse üle, mul oli nii palju tegemist, et kaotatud aeg tasa teha, et läks terve kuu, enne kui mul selline mõte üldse pähe tuli. Tundsin kohe alguses tõelist vabanemist. Mul pole kordagi viinaneelud peal käinud.

Tohter oli endiselt arvamusel, et tegu on haigusega, kuid ta oli minuga väga avameelne. Mul oli tema meelest piisavalt usku Kõigevägevamasse, et minuga siiras olla. Ta rõhutas, et füüsilise haiguse asemel on tõenäoliselt tegu pigem moraalset ja hingelist laadi tõvega.

Sõitsime kuueks kuuks Akronisse ja käisime sealsetel inimestel usinasti külas. Tollal elas Clevelandi ümbruses umbes kaksteist või kolmteist A.A. liiget, kes olid olnud kained paarist kuust kuni pooleteise aastani. Nad kõik olid Akronis käinud. Lõpuks otsustati moodustada ka Clevelandis oma rühm ja 1939. aasta mai lõpus toimuski minu kodus esimene Clevelandi rühma koosolek. Sinna tulid paljud inimesed Akronist ja kõik meie rühma liikmed.

Mis puutub minu töösse, siis taipasin pärast seda, kui olin umbes kuu aega kaine olnud, et mul tuleb oma partneritest lahku lüüa, sest ma tundsin, et ei suuda iial nende lugupidamist tagasi võita, ükskõik kui kaua ma kaine oleks, ja et selline olukord tekitab minus kimbatust. Mul oli ikka veel piisav klientuur, et korralikult teenida, kui ainult tööd teha, ja nii otsustasin ma 1940. aasta jaanuaris asutada oma patendifirma.

Varsti pärast selle otsuse langetamist hakkas üks tuntud patendindusega tegelev advokaadifirma mulle peale käima, et ma neid ühes kohtuasjas aitaksin, kuna nende kohtuasjade ajaja oli saanud infarkti ja tal oli kohtusaali minek keelatud. Jutu sees mainisin, et mul on kavatsus oma firma luua. Seda kuuldes õhutasid nad mind seda otsekohe tegema ja nendega liituma kui üks peaosanikke, mida ma ka tegin. 1939. aasta sügisel leidsin ma, et vähemalt selles osas, mis kohtuasjandusse puutus, ei olnud mu vaimsed võimed halvenenud ja nii alustasin ma neljakümne viie aastaselt kohast, kus mu töö oli kunagi pooleli jäänud. Mu tervis oli kõvasti kannatada saanud, kuid tasapisi hakkasin ma kosuma. Kui ma olin kuuskuud elanud söögist, mitte viskist, olin oma tubli kolmkümmend naela juurde võtnud.

Mõistsin, et suhetes lastega polnud mul oma maine tõstmiseks kasu mingitest sõnadest ja ainult aeg võis oma töö teha, sest ma mõistsin hästi noorte sallimatust oma vanemate puuduste suhtes. Siiski usun ma, et mu perekonnal oli iganädalastest A.A. koosolekutest minu pool tohutult kasu. Ka mu vanem poeg võttis vahel neist osa.

Mõnes mõttes olen ma katoliikluse saanud oma vanematelt nagu päranduse. Minu haridus - täppisteadused - on olnud üpriski paganlik. Otsustasin, et kui ma tahan edasi katoliku kiriku liikmeks jääda, siis tuleb mul tundma õppida selle doktriini aluseid, sest just need olid mu suurde segadusse viinud. Panin end kirja ülikooli õhtustele religioonikursustele ja käisin seal aasta aega. Kokkuvõttes võin öelda, et loodetavasti on A.A. minust teinud tõelise katoliiklase.