Anonüümne alkohoolik, kolmas lugu

ANONÜÜMNE ALKOHOOLIK, KOLMAS LUGU

Maailma esimese A.A. grupi Akroni rühma nr.1 asutajaliige. Ta säilitas endas usu. Seeläbi on nii tema kui väga paljud teised leidnud uue elu.

Ma sündisin Carlyle maakonnas ühes Kentucki farmis viielapselises perekonnas. Minu vanemad olid heal järjel ja nende abielu õnnelik. Minu naine, kes oli pärit Kentuckyst, asus koos minuga elama Akronisse, kus ma lõpetasin Akroni Õigusteaduste Kooli.

Mingis mõttes on minu juhtum küllaltki ebatavaline. Minu alkoholismi ei saa kuidagi seletada õnnetute lapsepõlvekogemustega. Minu suhted alkoholiga olid pealtnäha täiesti tavalised. Mu abielu oli õnnelik ja nagu ma ütlesin, ei ole mul kunagi olnud ühtki põhjust, teadlikku või mitte, millega sageli seletatakse jooma hakkamist. Ent nagu nähtub mu elukäigust, sai minust äärmiselt raskekujuline alkohoolik.

Enne veel, kui joomine mu lõplikult maha murdis, jõudsin ma teha üsnagi edukat karjääri - olin viis aastat linnanõukogu liige ja rahandusjuht Kenmore eeslinnas, mis hiljem linnaga liideti. Kuid muidugi läks kõik süveneva joomise tõttu allamäge. Nii et selleks ajaks, kui ma dr. Bobi ja Billiga kokku sattusin, oli mu jõud päris otsakorral.

Esimest korda kogesin purjusolekut kaheksa aastaselt. Selles ei olnud süüdi ei mu ema ega isa, nad mõlemad olid väga joomise vastu. Paar palgatöölist olid farmis abiks lauta puhastamas ja mina lasin end sõnnikukärul edasi-tagasi sõidutada ning kui nad parajasti uut koormat laadisid, rüüpasin mina laudas seisvast vaadist kanget siidrit. Pärast kahte-kolme koormat vajusin ma tagasiteel kokku ja mind tuli majja kanda. Mäletan, et isa hoidis arstlikel kaalutustel ja külaliste puhuks kodus viskit varuks ja mina võtsin sellest ikka lonksu, kui kedagi läheduses polnud, ning panin vett asemele, et vanemad mu joomist ei märkaks.

Nii jätkus, kuni ma astusin osariigi ülikooli ja avastasin nelja õpinguaasta järel, et minust oli saanud joodik. Hommik hommiku järel ärkasin ma haige peaga ja kohutavalt vabisedes, kuid minu voodi kõrval laual oli alati varuks pudel alkoholi. Sirutasin käe välja, võtsin pudeli ja rüüpasin ning olin mõne hetke parast jalul, võtsin veel ühe lonksu, ajasin habet, sõin hommikust, libistasin poolepindise alkoholipudeli küljetaskusse ja läksin kooli. Tundide vaheajal lipsasin ma alla pesuruumi ja võtsin pudelist nii palju, et närve kosutada ning läksin siis järgmisesse tundi. See kõik oli 1917. aastal.

Jätsin ülikooli viimase kursuse teisel poolel ja läksin sõjaväkke. Tollal nimetasin ma seda patriotismiks. Hiljem taipasin, et see oli põgenemine alkoholi eest. Kuigipalju see tõesti aitas, sest nüüd sattusin ma kohtadesse, kus oli võimatu joodavat hankida ja nii joomaharjumus katkes.

Siis jõustus alkoholikeeluseadus ja umbes kolm-neli aastat pakkus mulle tuge teadmine, et kättesaadav kangem kraam oli kehva kvaliteediga ja vahel isegi eluohtlik, et ma olin abielus ja pidin oma töökoha eest hea seisma. Kuid iga kord, kui mul oli alustuseks piisavalt napsi, võtsin ma end ometi purju. Kuulusime naisega mõnedesse bridžiklubidesse ja seal hakati ise veini valmistama ja seda ka pakkuma. Siiski leidsin ma peale paari-kolme katset, et see mind ei rahuldanud, kuna nad ei pakkunud veini minu jaoks piisavas koguses. Peagi aga leidis see probleem lahenduse, sest ma hakkasin oma pudelit kaasas kandma ja seda tualettruumi või õue põõsastesse peitma.

Aja jooksul muutus mu joomine aina hullemaks. Jäin töölt ära kaheks või kolmeks nädalaks korraga. Tulid kohutavad päevad ja ööd, mil ma lamasin magamata oma kodus põrandal, sirutasin käe pudeli järele, rüüpasin ja vajusin taas teadvusetusse.

1935. aasta kuue esimese kuu jooksul olin ma alkoholijoobe tõttu kaheksal korral haiglas, kaks kuni kolm päeva voodisse aheldatud, enne kui ma hakkasin jagama, kus ma olin.

1935. aasta 26. juunil tulin ma järjekordselt haiglas teadvusele ning olin pehmelt öeldes õuduses. Kõigil seitsmel korral salle poole aasta jooksul olin ma haiglast välja saades sisimas kindlalt otsustanud, et ma ei joo end enam purju - seda vähemalt kuue kuni kaheksa kuu jooksul. Nii see aga ei läinud ja ma ei saanud aru, mis seda põhjustas või mida ma oleksin pidanud teisiti tegema. Tol hommikul paigutati mind ümber teise palatisse ja seal ootas mind minu naine. Mõtlesin endamisi: "Sooh, nüüd ütleb ta, et see on lõpp, ja mina mõistagi ei saanud teda süüdistada ega kavatsenudki püüda end õigustada. Naine rääkis mulle, et on paari inimesega joomise teemal vestelnud. See oli mulle väga vastumeelt, kuni ta teatas, et need mehed olid joodikud nagu minagi. See ei olnudki nii hull, kui üks joodik teisele midagi ütles.

Minu naine lausus: „Sa jätad joomise maha.“ Sellel lausel oli palju kaalu, ehkki ma sellesse ei uskunud. Seejärel ütles naine, et neil kahel joodikul, kellega ta oli rääkinud, oli olemas mingi kava, mille abil nad lootsid joomisest loobuda ning osa sellest kavast nägi ette, et sellest tuli mõnele alkohoolikule rääkida. See pidi aitama neil endil kaineks jääda. Kõik inimesed, kellega ma olin vestelnud, olid tahtnud mind aidata, ja uhkus ei lubanud mul neid, kuulda võtta ning nende jutt tekitas minus vaid põlastust. Kuid nüüd tundsin, et ma oleksin tõeline lurjus, kui ma neid kahte selli korraks ära ei kuulaks, juhul kui neile sellest kasu on. Naine lisas, et ma ei tohi neile raha pakkuda, isegi kui ma seda tahaksin ja kui mul raha oleks, aga mul ei olnud ka.

Mehed astusid sisse ja hakkasid mulle tutvustama programmi, mis sai hiljem tuntuks Anonüümsete Alkohoolikute nime all. Tollal oli see jutt üsna lühike.

Vaatasin üles ja nägin seismas kaht pikakasvulist meest, mõlemad üle kuue jala .pikad ja väga meeldiva välimusega. (Hiljem sain teada, et need kaks meest olid Bill W. ja doktor Bob.) Ei läinud kaua, kui me hakkasime üksteisele jutustama joomisega seotud seikasid ja loomulikult taipasin ma üsna pea, et mõlemad mehed teadsid täpselt, mida räägivad, sest purjuspäi näeb ja tunneb inimene asju, mida ta muidu ei näe ega tunne. Ja kui mul oleks jäänud mulje, et nad ei tea õieti, mida nad räägivad, siis poleks ma nendega üldse rääkida tahtnudki.

Mõne aja pärast sõnas Bill: "Nii, sa oled nüüd pikalt rääkinud, las ma ütlen ka mõne sõna." Ja kui ta oli minu loost veel mõnda kuulnud, pöördus ta tohtri poole ja ütles - ma ei usu, et ta teadis, et ma ta sõnu kuulen, aga ma kuulsin - "Hüva, ma usun, et teda tasub päästa ja temaga tegelda. „Siis küsisid nad minu käest: "Kas sa tahad joomise maha jätta? Me ei ole siin selleks, et sundida sind sinu õigustest ja eelistest loobuma, kuid meil on plaan, mille abil me loodame kaineks jääda. Osa sellest plaanist näeb ette, et me räägime selle edasi mõnele, kes seda vajab ja kes seda kuulata tahab. Nii. Kui sa selle plaaniga päri ei ole, siis rohkem me su aega ei raiska, vaid läheme mujale ja otsime kellegi teise."

Järgmiseks tahtsid nad teada, kas ma arvan, et suudan iseseisvalt, ilma kõrvalise abita, joomise maha jätta, lihtsalt haiglast välja kõndida ja enam mitte kunagi juua. Kui ma seda suudan, siis on see tore, lihtsalt suurepärane, ja nad hindaksid väga inimest, kellel on nii palju tahtejõudu, ent nemad otsivad siiski meest, kes ise tunnetab, et tal on probleeme ja teab, et üksi hakkama ei saa ning vajab teiste abi. Järgmine küsimus oli, kas ma usun Kõrgemat Jõudu. Sellele vastamisega ei olnud mul raskusi, sest ma polnud tegelikult kunagi lakanud Jumalasse uskumast ja olin korduvalt üritanud temalt abi saada, kuid see ei olnud mul õnnestunud. Veel tahtsid nad teada, kas ma soovin selle Kõrgema Jõu poole pöörduda ja rahulikult, ilma midagi salgamata abi paluma.

Nad jätsid mu kõige selle üle järele mõtlema. Lamasin oma haiglavoodis ning läksin mõttes oma elu analüüsides ajas tagasi. Mõtlesin sellest, mida alkohol oli minuga teinud, võimalustest, mida olin tuulde lasknud, võimetest, mis olid mulle antud, kuid mida ma olin raisanud, ning jõudsin järeldusele, et kui ma ka ei taha sisimas joomist maha jätta, siis mul lihtsalt tuleb seda tahta ja et tegelikult olin ma valmis tegema ükskõik mida, et joomisest loobuda.

Olin valmis endale tunnistama, et olin jõudnud päris põhja, et olin sattunud millegi otsa, millega ise hakkama ei saa. Kui ma olin kõige selle üle, järele mõelnud ja mõistnud, kui kalliks alkohol tegelikult oli mulle maksma läinud, astusin ma igasugusest kammitsusest vabana selle Kõrgema Jõu ette, mis minu jaoks tähendas Jumalat, ja tunnistasin, et ma olin alkoholi suhtes täiesti jõuetu ja et ma olin valmis tegema ükskõik mida, et sellest probleemist vabaneda. Õigupoolest tunnistasin ma, et olin valmis andma oma elu juhtimise enda käest Jumala kätesse. Püüdsin iga päev selgust saada, milline on Tema tahe, ja katsusin seda järgida, mitte sundida Teda alati nõustuma sellega, et kõik, mis ma oma peaga välja mõtlesin, oli minu jaoks parim. Seda rääkisin ma ka nendele meestele, kui nad tagasi tulid.

Üks neist, vist tohter, ütles: "Niisiis tahad sa joomise maha jätta?" Vastasin: "Jah, doktor, tahan maha jätta - vähemalt viieks, kuueks, kaheksaks kuuks, kuni mul õnnestub kõik joonde ajada ja ma võidan tagasi minu naise ja veel mõnede inimeste austuse, saan oma rahaasjad korda ja nii edasi." Selle peale naersid nad mõlemad südamest ja laususid: "See on varasemast siiski märksa parem, kas pole?" See oli loomulikult tõsi. Kuid nad ütlesid veel: „Meil on sulle üks halb uudis. See oli halb uudis meie jaoks ja on seda ka sulle. Sellest ei aita, kui sa jätad joomise kuueks päevaks, kuuks või aastaks. Kui sa välja lähed ja napsi võtad, siis lõpetad sa jälle kinniseotuna siin haiglas, nagu kõigil varasematel kordadel selle poole aasta jooksul Sa oled alkohoolik." Niipalju kui ma mäletan, oli see esimene kord, mil ma sellele sõnale tähelepanu pöörasin. Olin arvanud, et olen lihtsalt joodik. Kuid nemad ütlesid: "Ei, sa oled haige, ja pole mingit vahet, kui kaua sa ilma oled. Pärast paari napsi lõpetad sa siinsamas, kus praegu“ Tookord oli see muidugi päris kõhedakstegev uudis.

Järgmiseks küsisid nad: "Sa võid kakskümmend neil tundi ilma joomata olla, eks?“ Vastasin: "Kindla peale, igauks suudab kakskümmend neil tundi ilma olla." Nad laususid: Sellest me just räägimegi. Lihtsalt kakskümmend neli tundi korraga." Noh, see võttis mul kohe koorma südamelt. Iga kord, kui mu mõtted joomisele läksid, tulid mulle silme ette eelseisvad pikad kuivad aastad ilma ainsagi napsita, kuid mõte kahekümne neljast tunnist ja sellest, et pärast sõltub kõik minust enesest, oli suureks kergenduseks.

Kaks või kolm päeva peale esimest kohtumist tohtri ja Billiga jõudsin ma lõpuks otsusele, et annan end Juma1a kätesse ning järgin seda tervenemiskava nii hästi kui suudan. Tohtri ja Bill sõnad ning teod olid mulle teatud määral eneseusku sisendanud, ehkki ma polnud selles jäägitult kindel. Ma ei kartnud seda, et plaan ei toimi, kuid ma kahtlesin ikka veel, kas ma suudan seda järgida. Ometi jõudsin järeldusele, et tahan Jumala abiga kogu oma jõu mängu pannaja et see on just see, mida ma teha tahan. Niipea, kui ma seda mõistsin, tundsin suurt kergendust. Teadsin, et mul on abiline, kelle peale võin loota ja kes mind hätta ei jäta. Kui ma Temale kindlaks jään ja ta sõna kuulan, tulen asjaga toime. Mäletan veel, et kui poisid tagasi tulid, ütlesin neile: "Olen pöördunud selle Kõrgema Jõu poole ning talle kinnitanud, et tahan tema maailma kõigest ülemaks pidada. Olen seda juba teinud ja olen valmis seda siin teie juuresolekul kordama ja ma olen valmis seda edaspidi kordama ükskõik millises kohas ükskõik kus maailma nurgas ja ma ei häbene seda." Ja nagu ma juba ütlesin, andis see mulle tõepoolest tublisti enesekindlust ja näis võtvat koorma mu õlgadelt.

Mäletan, et rääkisin neile veel, et mul seisavad nüüd ees rasked ajad, kuna mul oli veel teisigi halbu harjumusi - ma suitsetasin, mängisin raha peale pokkerit ja tegin vahel võiduajamistel hobuste peale panuseid. Nad kostsid selle peale: "Kas sa ei leia, et joomine teeb sulle praegu rohkem muret kui miski muu? Kas sa siis ei usu, et teed edaspidi kõik, mis sinu võimuses, et joomisest lahti saada?" Nõustusin vastu tahtmist. Nemad aga jätkasid: "Unusta need teised asjad, see tähendab, pole vaja tahta neist ühekorraga lahti saada, keskendu joomisele." Mõistagi olime koos läbi arutanud mu arvukad varasemad äpardumised ja olime koostanud minu puudustest omamoodi inventuurinimekirja, mida polnudki eriti raske teha, sest minu puhul oli ilmselgelt tohutult palju asju viltu, mida ma ka ise täiesti mõistsin. Siis ütlesid nad: "Veel üks asi. Sa pead minema ja tutvustama seda programmi kellelegi, kes seda vajab ja soovib."

Selleks ajaks olid minu tööasjad loomulikult täiesti nullseisus. Mul polnudki mingit tööd. Päris mõistetav, et veel mõnda aega oli minu füüsiline seisund samuti nõrk. Kulus aasta või poolteist, enne kui mu enesetunne paranes, ja see oli raske aeg. Kuid ma leidsin peagi inimesi, kes olid varem olnud mu sõbrad ning avastasin, et pärast seda, kui ma olin juba tükk aega kaine olnud, hakkasid ka need inimesed minusse suhtu ma nagu vanasti, enne kui mu lood nii hulluks pöörasid, nii et nende puhul ei pruukinud mul rahaasjade pärast ülemäära muretseda. Enamuse oma ajast kulutasin sellele, et neid sõprussuhteid taastada ja kuidagi heastada ka seda valu, mida ma oma naisele nii palju olin tekitanud. Raske oleks hinnata, kui palju head A.A. minu jaoks ära on teinud. Ma soovisin tõepoolest seda programmi ja tahtsin seda järgida. Märkasin, et mu kaaslastes tundus olevat väga suur vabanemistunne, õnn, midagi sellist, mille olemasolu ma inimeses väga tähtsaks pidasin. Püüdsin selle jälile jõuda. Teadsin, et see oli midagi rohkemat, kui oskasin arvata, see oli midagi, mis mul puudus. Mäletan, et ühel päeval nädal või paar peale seda, kui ma olin haiglast välja saanud, tuli Bill minu poole ja ajas minu ja mu naisega juttu. Sõime lõunat, ma kuulasin vestlust pealt ja püüdsin selgusele jõuda, miks mulle näis, nagu oleks neis selline vabanemistunne. Bill vaatas üle laua mu naisele otsa ja lausus: „Henriette, Issand on minu vastu nii lahke olnud ja mind sellest hirmsast tõvest terveks teinud, et ma kohe tahan sellest kogu aeg rääkida ja teistele jutustada."

Mõtlesin: "Nüüd on mul vist vastus käes." Bill oli väga-väga tänulik, et ta oli sellisest kohutavast asjast vabanenud ja ta uskus, et seda on teinud Jumal ja ta oli nüüd nii tänulik, et tahtis sellest teistelegi inimestele rääkida. Tema lausest: "Issand on minu vastu nii lahke olnud ja mind sellest hirmsast tõvest terveks teinud, et ma kohe tahan sellest kogu aeg teistele jutustada, sai A.A. programmi ja minu keskne mõte.

Mõistagi hakkas mu tervis pikapeale kosuma ja mul ei tarvitsenud enam kogu aeg inimestest eemale hoida ning see on suurepärane. Käin endiselt meie koosolekutel, sest see meeldib mulle. Kohtan seal inimesi, kellega mulle meeldib vestelda. Teiseks põhjuseks, miks ma seal ikka käin, on see, et ma olen veel praegugi tänulik nende ilusate aastate eest, mis mul nüüd selja taga on. Olen väga tänulik nii sellele programmile kui ka inimestele, kes sellega seotud on, nii et tahan ikka ja jälle sinna minna. Kuid vist kõige toredam asi, mis ma seda programmi järgides olen õppinud - ja ma olen seda mitmeid kordi näinud mainitavat ka "A.A. Grapevine" lehekülgedel ja paljud inimesed on mulle seda isiklikult ütlema tulnud ja ma olen ka kuulnud inimesi koosolekutel sõna palumas ja seda ütlemas -, see on: "Tulin A.A.-sse vaid selleks, et kaineks jääda, kuid just A.A. kaudu olen leidnud Jumala."

Minu meelest on see uks suurepärasemaid asju, mis ühe inimesega juhtuda võib.