Ka naised on haiged

KA NAISED ON HAIGED

Kuigi sel naisel oli elus rohkesti võimalusi, oleks alkohol äärepealt kõigele kriipsu peale tõmmanud. A.A. ühe esimese liikmena levitas ta meie sõnumit meie tegevuse alguspäevil.

Millest ma rääkisingi... Kuulsin justnagu deliiriumis kusagilt kaugelt oma häält - hüüdmas kedagi "Dorothyks", arutamas temaga riidepoodide, töökohtade üle... sõnad muutusid selgemaks... lähemale jõudes kohutas mind hääle kõla... ja korraga seal ma olingi, rääkimas ei tea millest kellegagi, keda ma polnud varem kunagi kohanud. Vakatasin. Kus ma olin?

Olin varemgi ärganud täies riides võõras ruumis voodis või kušetil. Olin ärganud ka oma toas omaenda voodis, teadmata, kui palju on kell või mis päev parajasti on, kartes seda küsida.. kuid see siin oli midagi muud. Seekord tundusin olevat juba täiesti ärkvel, istusin suures kiiktoolis ja vestlesin elavalt mulle täiesti tundmatu noore naisega, kellele see kõik aga üldse ei näinud kummaline tunduvat. Ta muudkui lasi lõbuga ning sundimatult oma suul käia.

Vaatasin hirmunult ringi. Viibisin suures ja hämaras, üsnagi kehvalt sisustatud toas - keldrikorteri elutoas Mööda mu selgroogu hakkasid üles-alla jooksma külmavärinad, hambad lõgisesid, käed värisesid ja ma pidin need istumise alla pistma, et nad ära ei lendaks. Mu hirm oli küll ehtne, kuid taolisi ägedaid nähte ei saanud see ometi põhjustada. Teadsin muidugi hästi, millest need tulid - üks naps paneks kõik jälle paika. Viimasest napsist pidi küll kaua aega möödas olema, kuid tollelt võõralt naiselt ei söandanud ma joodavat küsida. Pean siit välja saama. Pean iga hinna eest välja saama, enne kui teadmatusekuristik mu sinnasattumise ümbert hajub ja too naine taipab, et ma olen püstihull. Ma olen hulluks läinud, mis muud.

Värinad tugevnesid ja ma heitsin pilgu oma käekellale -see näitas kuut. Mäletan, et kui ma viimati vaatasin, oli kell olnud üks. Istusin siis koos Ritaga mõnusasti ühes restoranis, jõin oma kuuendat martinit ja lootsin, et kelner unustab meie tellimuse vähemalt niikauaks, et ma saaksin veel paar martinit võtta. Koos Ritaga olin joonud ainult kaks martinit, kuid veerand tunni jooksul teda oodates olin jõudnud ära juua juba tervelt neli, ja muidugi olin ma nagu tavaliselt vaevaliselt voodist tõustes ning aeglaselt ja takerdudes riidesse pannes pudelist lugematu hulga lonksukesi võtnud. Õieti öelda olin ma kell üks väga heas vormis - ei mingeid vaevusi. Mis võis küll vahepeal juhtuda? Olin olnud New Yorgi kesklinnas, kärarikkal 42. tänaval - see siin aga oli nähtavasti mingi vaikne elamurajoon. Miks oli "Dorothy" mu siia toonud? Kes ta selline oli? Kuidas ma temaga tuttavaks olin saanud? Vastuseid mul polnud ja küsida ma ei julgenud. Ta ei ilmutanud vähemalgi määral nagu oleks midagi viltu, ent mida ma olin nende viie haihtunud tunni sees teinud? Pea surises mõtetest. Võib-olla saatsin korda midagi kohutavat, ilma et ise sellest midagi teaksin!

Sain sealt kuidagi tulema ja kõndisin läbi viie punakatest tellistest elumajade kvartali. Näha polnud ühtegi baari, kuid ma leidsin metroojaama. Jaama nimi oli tundmatu ja mul tuli Grand Centralisse teed küsida. Kohalejõudmiseks kulus kolmveerand tundi ja kaks ümberistumist. Siis olin tagasi punktis, kust olin alustanud. Olin ära käinud Brooklyni ääreosas.

Jõin end tol õhtul väga purju, mis oli tavaline asi, kuid mulle jäi kõik meelde, mis oli väga ebatavaline. Mäletan, et võtsin ette protseduuri, mida mu õde nimetas igaõhtuseks Willie Scabrooki nime otsimiseks telefoniraamatust. Mäletan oma valjuhäälset lubadust ta üles otsida ja teda paluda, et aitaks mind toimetada sinna „varjupaika“, millest ta oli mulle kirjutanud. Mäletan end kinnitavat, et võtan midagi ette, et ma ei suuda enam nõnda jätkata.. Mäletan, et silmitsesin igatsevalt akent kui üht kergemat lahendust ja vabisesin, meenutades üht teist akent kolm aastat tagasi ja hulluksajavat kuut kuud ühe Londoni haigla palatis. Mäletan, et täitsin peroksiidipudeli oma arstiabikapikeses džinniga, juhuks kui mu õde peaks üles leidma madratsi alla peidetud pudeli. Ja ma mäletan seda lõputu öö ligihiilivat õudu, uinudes vaid põgusateks hetkedeks ja ärgates üleni higisena ning ülimas meeleheites virisedes, et võtta kärme lonks pudelist ja taas teadvusetusse vajuda. "Sa oled hull, sa oled hull, sa oled hull," kumises mu ajus koos iga taasärkava teadvuse kiirega ning ma uputasin selle refrääni pudelisse.

Nii kestis veel kaks kuud, enne kui ma maandusin haiglas ja alustasin aeglast võitlust normaalsuse taastamiseks. Nõnda oli kestnud juba üle aasta. Olin kolmekümne kahe aastane.

Meenutades seda viimast kohutavat pideva joomise aastat, imestan ma, kuidas ma selle nii füüsiliselt kui vaimselt üldse üle elasin. Vahel oli ju esinenud ka perioode, mil ma selgesti adusin, mis minust on saanud, kaasnesid mälestused sellest, kes ma olin olnud ja kelleks saada lootnud. Kontrast oli üsnagi vapustav. Istusin mõnes Teise Avenüü baaris, võttes vastu napsi igaühelt, kes ainult pakkus, kui mu oma rahanatuke otsa oli saanud, või siis istusin üksi kodus, klaas käes nagu ikka, ja meenutasin ning hakkasin meenutades unustust otsides kiiremini jooma. Oli raske lepitada võigast olevikku lihtsate minevikufaktidega.

Mu vanemad olid jõukad ja ei juhtunud kordagi, et mu materiaalsetele nõudmistele oleks keeldumisega vastatud. Parimad erakoolid ja viimane lihv Euroopa õppeasutuses sobitasid mu traditsioonilisse esiklapse ja noore daami rolli. Ajastu, mil ma üles kasvasin (keeluseaduse epohh, mille muutsid surematuks Scott Fitzgerald ja John Held juunior), oli mind õpetanud lõbutsema koos kõige lõbusamatega, mu oma sisetungid sundisid mind neid kõiki üle trumpama. Aasta pärast seltskonda ilmumist läksin ma mehele. Kõik läks kenasti ja kavakohaselt nagu tuhandetel teistel. Ent siis asendus muinasjutt tõelisusega. Mu abikaasa oli alkohoolik - põlgasin inimesi, kellel polnud sellist hämmastavat alkoholitaluvust nagu minul - ja tagajärjed olid ootuspärased. Abielulahutus langes kokku mu isa pankrotiga ja ma läksin tööle, visates nurka kõik suhted ja vastutuse kellegi ees peale iseenda. Minu jaoks oli töö lihtsalt teistsugune viis, et minna edasi varem valitud suunas, olla võimeline tegema just seda, mida ma tahtsin.

Seda ma järgmised kümme aastat ka tegin. Suurema vabaduse ja elamuste jahil asusin elama välismaale. Mul oli oma äri, mis oli piisavalt tulutoov, et võimaldada mul rahuldada kõiki oma soove. Tutvusin kõigi inimestega, kellega ma tahtsin tutvuda, nägin kõiki paiku, mida ma näha soovisin, tegin kõike, mida ma teha tahtsin - ja olin järjest õnnetum. Põikpäiselt ja jonnakalt tormasin ma ühe lõbustuse juurest teise juurde, kuid leidsin, et sellest polnud tuhkagi kasu. Pohmelus hakkas võtma koletut kuju ja hommikusest napsist sai hädatarvidus. "Lünki" esines sagedamini ja ma mäletasin vaid harva, kuidas ma koju olin jõudnud. Kui sõbrad mulle vihjasid, et ma joon liiga palju, siis ei pidanud ma neid enam sõpradeks. Liikusin ühest seltskonnast ja ühest paigast teise – ja jätkasin joomist. Õudustäratava salakavalusega oli alkohol muutunud minu jaoks esmatähtsaks. Ma ei tundnud temast enam mõnu - ta lihtsalt vaigistas valu -, kuid ma pidin teda saama Olin kohutavalt õnnetu. Kahtlemata olin kodumaalt liiga kaua ära olnud - pidin tagasi koju, Ameerikasse minema. Läksingi. Ja mulle endalegi üllatuseks muutus joomine seal. veelgi hullemaks.

Kui ma läksin sanatooriumisse pikaajalisele psühhiaatrilisele intensiivravile, olin veendunud, et tegemist on tõsise vaimse kokkuvarisemisega. Tahtsin saada abi ja püüdsin ise tervenemisele kaasa aidata. Ravikuuri käigus hakkas mulle selguma pilt minust enesest, nendest iseloomujoontest, mis olid mulle nii palju kurja teinud. Olin olnud ülitundlik, arglik, idealistlik. Suutmatus elu karmi tõde omaks võtta oli minust teinud elus pettunud ja mõistmatu maailma eest kaitsvasse raudrüüsse pugenud küüniku. Raudrüü muutus minu jaoks vanglaks, mis sulges mu üksindusse - ja hirmu. Ainus, mis mulle oli jäänud, oli raudne otsusekindlus elada kurja ilma kiuste oma elu edasi - ja, ennäe, tulemus oli silmanähtav: sisemiselt hirmunud, kuid pealtnäha trotslik naine, kes vajas jalul püsimiseks hädasti turgutust.

Selleks turgutuseks oli alkohol ja ma ei näinud võimalust ilma selleta elada. Kui arst mulle ütles, et ma ei tohi enam kunagi tilkagi võtta, siis ma lihtsalt ei saanud endale lubada seda luksust, et tema sõnu uskuda. Pidin jätkama oma püüdlusi end taas sedavõrd normi saada, et ma suudaksin juua alkoholi, mida ma vajasin, ilma et see minu üle võimust võtaks. Ja pealegi, kuidas võis arst mind mõista? Tema ju ei joonud, tema ei teadnud, mida tähendab vajadus napsi järele või millist imet üks naps inimesega silmapilgu jooksul teha võib. Mina tahtsin elada, ja mitte kõrbes, vaid harilikus maailmas, ja minu ettekujutus tavalisest maailmast hõlmas inimesi, kes jõid - karsklased sinna ei kuulunud. Ja ma olin kindel, et ma ei suuda olla karskena koos inimestega, kes joovad. Selles oli mul õigus - ilma joomata ei tundnud ma end mugavalt mitte kellegagi. Polnud eales tundnudki.
Ja loomulikult, hoolimata headest kavatsustest, hoolimata turvalisest elust sanatooriumi seinte vahel, jõin ma end mitu korda purju, olin vapustatud... ja omadega täiesti läbi.

Just sel ajal andis mu raviarst mulle lugeda raamatu "Anonüümsed Alkohoolikud". Esimesed peatükid olid mulle ilmutuseks. Ma ei olnudki ainuke inimene maailmas, kes nõnda tundis ja käitus! Ma ei olnud hull ega paha - ma olin haige. Ma kannatasin tõelise haiguse all, millel oli oma nimi ja sümptomid nagu suhkrutõvel või vähil või tuberkuloosil - ja haigus on midagi väärikat, mitte mingi kõlbeline häbiplekk! Kuid siis ma takerdusin. Ma ei suutnud seedida religiooni ja mulle ei istunud see Jumala-jutt ja kõik need teised suure tähega kirjutatud asjad. Kui see oligi lahendus, siis igatahes mitte minu jaoks. Mina olin mõistuseinimene ja vajasin mõistuslikku, mitte emotsionaalset vastust. Rääkisin sellest keerutamata ka oma arstile. Tahtsin õppida ise jalul seisma, mitte aga asendada üht turgutit teisega, mis oli pealegi veel abstraktne ning kahtlase väärtusega. Ja nii kestis mitu nädalat, mille vältel ma end vaevaliselt läbi selle igavese raamatu puurisin ja enda suhtes järjest enam lootust kaotasin.

Ent siis sündis äkitselt ime - minuga! Igaühega ei juhtu see nii ootamatult, kuid mina olin jõudmas sisemise kriisini, mis täitis mu metsiku ning õiglase vihaga. Niimoodi vihast keedes plaanisin ma end jälle korralikult täis võtta ja neile näidata, kui mu pilk langes ühele lausele voodil avatult lebavas raamatus: "Me ei saa vihaga elada." Müürid :langesid ja valgus voogas sisse. Ma ei olnudki lõksus. Ma ei olnud abitu. Olin vaba ja ma ei pidanud jooma, et "neile näidata". See ei olnud "religioon", see oli vabadus! Vabadus vihast ja hirmust, vabadus tunda õnne ja armastust.

Läksin koosolekule, et näha oma silmaga seda veidrike võipeastpõrunute kampa, kes sellise asjaga olid hakkama saanud. Igasugustele koosolemistele minek oli minu jaoks midagi, mis terve mu elu - sellest peale, kui ma jätsin raamatute ja unistuste salamaailma, et näha tõelist inimeste maailma, pidusid ja töökohti - oli tekitanud minus ebamugava eraldiolija tunde, olin kõrvalseisja, kes vajas teistega liitumiseks alkoholi soojendavat tõuget. Läksin värisedes ühte Brooklyni majja, mis oli täis võõraid inimesi... ning leidsin, et olen lõpuks koju, omasuguste juurde jõudnud. Heebreakeelsel sõnal, mis kuningas Jamesi piibliversioonis on tõlgitud sõnaga "lunastus", on veel teinegi tähendus. See tähendab ka "koju jõudma". Olin leidnud oma lunastuse. Ma ei olnud enam üksi.

Nii algas uus, täisväärtuslikum ja õnnelikum elu, mida ma iganes olen kogenud või võimalikuks pidanud. Olin leidnud sõpru, mõistvaid sõpru, kes tihti teadsid isegi minust paremini, mida ma parajasti mõtlen või tunnen ega lasknud mul mingi kujuteldava tühise solvangu või torke peale üksilduse ja hirmu vanglasse tõmbuda. Nendega kõike arutades valgustasid tohutud valguskiired mind enesele sellisena, nagu ma tegelikult olin, ja ma sarnanesin nendega. Meil oli sadu ühiseid jooni, hirme ja foobiaid, poolt- ja vastumeelsusi. Korraga suutsin ma end omaks võtta, koos puuduste ja kõige muuga, sellisena nagu ma olin - sest kas ei olnud me kõik samased? Ja olles end niisugusena omaks võtnud, tundsin ma uut sisemist rahu, soovi ja jõudu midagi ette võtta nende iseloomujoontega, mida ma enda juures ei sallinud.

Kuid sellega asi veel ei piirdunud. Need inimesed teadsid, mida teha nende pimedate kuristikega, mis minu ees haigutasid, valmis mind alla neelama, kui olin masendatud või närviline. Meie, kauaaegsete eskapistide jaoks leidus konkreetne programm, mis oli kavandatud tagama meile võimalikult sügavat sisemist kindlustunnet. Hirm ähvardava õnnetuse ees, mis oli mind aastaid kummitanud, hakkas nüüd hajuma, kui ma üha enam ja enam järgisin Kaheteistkümne Sammu õpe tust. See toimis!

Olles 1939. aastast A.A. aktiivne liige, tunnen ma end viimaks taas inimühiskonna vajaliku osana. Mul on anda inimkonnale oma panus, sest mul on ainulaadseid kogemusi. Võin kaaskannatajana pakkuda abi ja lohutust neile, kes on eluga silmitsi seistes komistanud ja kukkunud. Sügavaima naudingu tehtust annab mulle teadmine, et minulgi on osa selles uues õnnes, mille on saavutanud lugematu arv inimesi, selliseid nagu minagi. Asjaolu, et suudan jälle töötada ning elatist teenida, on oluline, kuid siiski teisejärgulise tähtsusega. Usun, et mu kunagine üleolev jonnakus on lõpuks kadunud, sest nüüd suudan ma mitu korda päevas lausuda: "Sinu tahtmine sündigu, mitte minu," ja seda ka tõepoolest mõelda.